Kihnu käsitöö ja rahvariided

Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et Kihnus tegeldakse traditsioonide hoidmisega, sest nii on omavahel kokku lepitud ja tänapäeval moes. Seestpoolt see nii ei ole – traditsioonide järgi elamine on kihnlastele loomulik ja ainuõige elamisviis. Kihnu naine paneb kördi selga armastuse pärast, mitte et kellelegi muljet avaldada. Kihnu naise jaoks on tema rahvariie maailma ilusam ja ta ise on kõige ilusam just seda kandes. See ei tähenda, et Kihnu naine linnariiet selga ei paneks. See, et Kihnu naisel on kirstus umbes 60 põlle ja ta neid iga päev vahetab, on muidugi näitamise pärast. Ent näidata on vaja teistele kihnu naistele, kui ilusaid põlleriideid kirstus varuks on.

Muidugi aitab armastuse säilimisele kaasa ümbritsev keskkond ja eraldatus, mis on toetanud oma keele ja kultuuripärandi eluspüsimist. Naise rahvariideks on triibuline kört, kas punane, poolpunane, kiipsuga, sinine või must leinakört. Sõltuvalt lahkunu vanusest ja lähedusest pannakse umbes poole aasta pärast selga sinine, seejärel kiipsuga ja siis poolpunane kört. Lesed ei hakkagi kunagi punast körti kandma.

Ka laulatusel ei kanna noorik punast körti, sest leinab oma vallalisepõlve. Noorikukörti pärast laulatust enam selga ei pandagi, alles siis, kui naine sureb, saadetakse ta sellega viimsele teele.

Kördi värvus dikteerib, mis värvi sitsijakk ja põll selga pannakse. Põll on ainult abielunaise riietus, vabaabielus oleval mitme lapse emal õigust seda kanda ei ole. Aga kui abielunaine põlle unustab, on kuri karjas ja mõistlikum on seda ennetada. Tanu on samuti abilelunaise peakate, aga tänapäeval kantakse tanu ainult väga pidulikul sündmusel. Sama lugu on pastelde kandmisega, mis pannakse jalga eriti pidulikul puhul. Pidulik riietus on käused ehk tikitud rahvariidepluus, millele seatakse peale lilleline rätik ja palju-palju pärleid. Ka hõbesõlg on omal kohal. Kas siis tõesti kannab kihnu naine rahvariideid iga päev, tahab mandriinimene teada? Jah, mõned kannavad tõesti iga päev, mõned päris iga päev ikka ei kanna. Kindel on see, et kihnu naine paneb oma rahvariide selga, kui tunneb, et tahab, mitte näitamiseks. Kui on pidu, tahab naine alati oma maailma ilusama rahvariiet kanda. Mehe rahvariie on troi ehk mustriline kootud kampsun, aga mehed seda igapäevaselt ei kanna. Troi on väärikas ja kallis kingitus ja Kihnu aukodanikud kannavad neile kingitud troid uhkusega.

Kihnus on käsitöö alati kõrgelt hinnatud ja kuna käsitööesemed on igapäevases kasutuses, on oskused säilinud. Iga kihnu naine oskab kangast ja varrastel kududa ning tikkida, aga muidugi spetsialiseerutakse tänapäeval sellisele käsitööle, mis rohkem meeltmööda. Andekamate käsitöömeistrite lõngad peenemad, mustrid keerulisemad ja nende käsitöö on väga hinnatud.

Tantsuoskus on kihnlasel veres ja tantsulust jalgades. Pisikesed kihnlased tantsivad peol maast madalast ema või vanaemaga, viimasel ajal on järjest rohkem näha noormehi oma emadega jalga keerutamas. Ka kihnu mehed oskavad tantsida ja tantsivad ka, aga üldmulje tantsupõrandalt jääb ülekaalukalt körditriibuliseks. Täiesti ainulaadne kogu maailmas on ühine ringistantsimine, mis on Kihnu pärimuskultuuri säilimise seisukohast oluline.

Tantsuoskuse säilimist toetab, et kihnu tants ja laul on Kihnu Kooli tunniplaanis ja aktiivselt tegutseb populaarne folklooriansambel Kihnumua, kus tantsivad vanad ja noored koos.

Pillimänguoskus on viimasel kümnendil kõvasti tõusuteel: pärimuskoolis õpiavad pilli peaaegu kõik koolilapsed, paljud neist nii akordionit kui ja viiulit. Populaarsemaks pilliks on akordion ja kuigi traditsiooniliselt mängisid seda mehed, siis tänapäeval eelkõige naised.